Silvi VäljalVljal_pilt.png

ja muinasjutumets

 

Mets on mulle muinasmaa. Mina olen maainimene, metsavahi lapselaps, olen koos vanaema ja vanaisaga palju metsas käinud, metsahirmu pole ma kunagi tundnud. Seega olen metsainimene, merega mul nii sooje suhteid ei ole. Loodus läbib kogu minu loomingut, olen loodust ikka maalapse silmadega vaadanud, linnaeluga pole ma kunagi lõplikult kohanenud. “Minu muinasmets” on seeria 2012. aastal valminud metsapilte. Mets minu silmade läbi, ühelt poolt sellisena, nagu ta on, samas aga nagu ta on minu fantaasias.

 

Silvi Väljal, kes ennast uhkelt Halliste mulgiks nimetab, on sündinud 30. jaanuaril 1928. aastal Kuiv-Saapa talus. Kuiv-Saapal olla varjatud jälitajate eest põgenevat Rootsi kuningat, kes olevat sohu oma saapad ära kaotanud, aga saanud tollaselt taluperemehelt nii peidupaiga kui kuivad jalavarjud. Talukohale andis see nime ja vabatalu staatuse. Kuiv-Saapa taluga jättis Silvi Väljali pere hüvasti sõja algusaastal, päästes sellega end küüditamisest. Järgnevatel aastatel elati mitmel pool Mulgimaal, kuni Silvi kuuendasse klassi jõudmine tähendas Viljandisse kolimist. Kuldmedaliga lõpetatud Viljandi keskkoolist algas tee kunstimaailma. Et klassijuhataja soovitas minna õppima arhitektuuri (on ju uhke näha linnas enda loodud maju!) ja et ka paljud klassikaaslased sihtisid Polütehnilise Instituudi poole, siis otsustaski Silvi minna arhitektuuri õppima.
Süda aga kutsus mujale, ja poole aasta pärast läks Silvi juba Kunstiinstituuti maad kuulama. Praegu meenutab ta muigamisi oma esimesi kohtumisi Kunstiinstituudi kuulsate õppejõudude Adamson-Ericu ja Paul Luhteinaga, oma kohest äratundmist, et just siin majas tahan ma õppida, ja kahetseb, et see kunsti ja vaba mõtlemist täis maja on nüüdseks armutult maha lammutatud.
Proovitööde najal tabasid kogenud õpetajad ilmsesti kohe noore kunstiande ja Silvil lubati praktilistest joonistamistundidest osa võtta, et siis sügisel juba ametlikult instituuti sisse astuda. Varsti läks aga kiireks – nimelt selgus, et joonistamisoskus lubaks tal kohe teisele kursusele minna, selleks aga tuleks suve jooksul sooritada kunstiajaloo eksamid (neid oli erialati viis). Nii ka läks. Kunstiinstituudi lõpudiplomi sai Silvi Väljal kätte juba 1952. aastal.
Nagu tollal kombeks, tuli tööle minna sinna, kuhu suunati, ja Silvi Väljal läks ajakirja Pioneer kunstiliseks toimetajaks. Kas seal tekkiski tänaseks enamiku meie lastekirjanduse klassikute teoseid illustreerinud kunstniku huvi just lastekirjanduse illustreerimise vastu? Silvi ise arvab, et see polnud tema teadlik valik, vaid tingitud asjaolust, et lastekirjandus kuulus illustreerimisele, täiskasvanute raamatud aga ilmusid valdavalt illustratsioonideta.

 

Silvi Väljalit ennast on alati eriliselt köitnud Tammsaare looming, ka oma diplomitööks valis ta „Tõe ja õiguse” esimese köite illustreerimise. Ju oleksid need koos raamatuga ka ilmunud, ent samal ajal oli „Tõde ja õigust” kutsutud illustreerima Ott Kangilaski ja nii jäi diplomitöö kasutamata. Küll aga on Silvi Väljali illustratsioonidega ilmunud Tammsaare „Kõrboja peremees” ja ka tema „Jutustused”.
Kunstiinstituuti õppima minnes kujutas Silvi Väljal oma tulevikku ette just raamatuillustreerijana. Vabakutseliseks hakkas ta siis, kui sai kirjastuselt tellimuse illustreerida aabits, see oli esimene kord, et üht õpikut illustreeris üksainus kunstnik – seni oli seda teinud ikka mitu illustreerijat. Aabits tõi tuntust nii Silvi Väljalile kui ka kirjastusele – nimelt saadeti aabits Brüsseli maailmanäitusele, kust see tuli tagasi hõbemedaliga. Ühe aabitsaga on Silvi Väljal veel seotud: nimelt koostasid nad koos Lembit Eelmäega mulgikeelse aabitsa-lugemiku „Mulgi keelen ja meelen”. Ent ühest Silvi Väljali loodud tegelas-kujust on saanud lausa maailmamees.
See on Jussike „Jussikese seitsmest sõbrast“, raamatust, mille on Silvi Väljal nii kirjutanud kui ka illustreerinud.
Jussike sündis 1966. aastal, seega sügaval nõukogude ajal Moskva lähedal asuvas tollases kunstnike loomingulises majas, kus Silvi Väljal oli kahel talvekuul nö loomingulisel puhkusel, st oma kunstnikutööd tegemas. Nõudmine oli, et selle aja sees tuleb illustreerida üks lasteraamat. Et ühtki lasteraamatut hoobilt võtta polnud, otsustas kunstnik ise raamatu kirjutada ja selle ka illustreerida. Sellest ajast algass Jussikese võidukäik. Moskva kirjastus tahtis raamatu kohe avaldada, et aga tekstiga oli väga vabalt ümber käidud, nõudis kunstnik, et raamat ilmuks koos illustratsioonidega kõigepealt eesti keeles. Nii ka läks ja tänaseks on Jussike ilmunud vähemasti 24 keeles, teiste hulgas sellisteski keeltes nagu jaapani ja hiina või lausa eksootilistes singaleesi, marathi, telegu, bengali jm keeltes. Viimati anti raamat välja kasahhi keeles. Näidendina on Jussikest tõlgitud 7 keelde, fääri keeles näiteks on see ilmunud nii raamatuna kui ka näidendina ning tänu Jussikesele asutati seal mitu väikest lasteteatrit.

 

Vabagraafikaga hakkas Silvi Väljal tegelema suhteliselt hilja, esimese suure vabagraafika ja pastellmaalide näituse pani ta kokku oma 60ndaks sünnipäevaks. Nüüdseks on neid näitusi olnud mitmel pool Eestis, Lätis, Soomes, Kanadas, Ðveitsis ja mujalgi, lisaks muidugi paljud grupinäitused. Oma ümmargusi juubeleid on Silvi Väljal tähistanud ikka näitustega, kus põhiteemaks olnud tema peamine inspiratsiooniallikas – loodus. Nii tähistas ta 75ndat sünnipäeva näitusega „Muinasmaad otsides”, kus võis näha kõiki viljeldud þanre – vabagraafikat, eksliibriseid, pastelle, illustratsioone. 80ndaks juubeliks valmis näitus uutest pastellmaalidest – „Minu maailm”.

 

“Minu muinasmetsa” sünd on olnud keeruline, kuid muinasjutuline.

 

Tere tulemast muinasmetsa!