Mälu maastikud

Mitte ühtegi mälestust ajas või ruumis. Samas nagu vanad tuttavad, leitud lähedased, kellest midagi ei tea … kuni nende ilmumiseni.

Ma ei oska paremini kirjeldada tunnet, kui maalin oma kangaid. Kuuma vahaga (kuumbatik) maalides võib saavutada kõike ja liikuda kujutluste piiritutel maastikel.

Ma ei tea alati kuidas ma seda teen, aga ma tean miks ma seda teen. Minu argipäev ja pühapäev, minu töö ja imelised naudingu hetked, minu teadmised, oskused, usk ja armastus.

Alles nüüd palju aastaid hiljem olen lõpuks vaba, et olla ise ja nautida oma tegemisi. On jäänud hetked, kogu rikkus, mis elu jooksul kogutud ja mida keegi võtta ei saa. Teadmised ja taipamised pärast sügavaid kuristikke ja peadpööritavaid õnnetippe.

On jäänud mälumaastikud, mis võivad olla sulnilt kaunid, argiselt hallid või lausa tapvalt valusad. Ma vajan neid kõiki, et luua oma tänaseid maastikke.

Olen maalinud nelikümmend aastatja kui oleksin selgeks saanud või teaksin lõpptulemust ette, poleks põhjust värvipurke avada. Tehnoloogia on loonud võimalused kasutada fotot maalile lisaks, mis teeb protsessi veel põnevamaks. Minu eksponeeritud kangad on peamiselt kahel materjalil, täissiidil ainueksemplar ja satiinil autoritiraazina.

Juuli 2018